Võtan täna jututeemaks russistid. Russistideks nimetan neid,
keda üldjuhul putinistideks kutsutakse. Võiks küll kasutada ka termineid natsid
või fašistid, aga olgem täpsemad - räägin konkreetse rahvuse enamusesindajatest.
Ehk siis, räägin venelastest aga mitte kõigist. Venelaste hulgas on
kaheldamatult intelligentseid ja austusväärseid inimesi, paraku jäävad nad
vähemuste hulka, kohe väga väheste hulka.
Mõistan, kui lihtne on üles õhutada viha mõne rahvuse või
sotsiaalse grupi vastu ja kui ohtlik see viha võib olla. Seetõttu pakungi
ainest mõtlemiseks, arutlemiseks ja analüüsiks - jääb vähem ruumi pimedale
vihale ja arutule käitumisele.
Loetud päevad tagasi leidis oma otsa reporter ja blogija
Vladlen Tatarski, keda ma nimetakski puhtatõuliseks russistiks. Ta oli muidu
üsna tubli ja usin, kiitis takka Putini sõjalist erioperatsiooni, kirus hoholle,
ent paraku oli liiga aus, või siis liiga loll (sõltuvalt vaatenurgast).
Milles ta siis eksis, millega ta oli ära teeninud vapruse
ordeni ja 'puhkusele' saatmise? Kõige ilmsem viga oli kindlasti see, et ta
hakkas kritiseerima vene armee sõjalisi saavutusi. Sama hästi oleks ta võinud
Putinile näkku öelda, et too juhm ja käpard on.
Teine viga oli pisut varjatum. Nimelt on elukogenud mölakad
selgeks õppinud selle, et silmnähtav ja avalik mölaklus ei müü, sellega ei
purjeta pikalt. Mölaklust tuleb kuidagi varjata, maskeerida või siis otse näkku
valetada. Vladlen Tatarski viga niisiis selles seisneski, et ta avalikustas
russistide mölaklikkuse, muutus liiga ausaks.
Mis puutub Narva aktivisti Vovan Kaštanisse, siis kiidan
heaks tema teo: Tatarski sõnade (.. tapame kõik ..) tsiteerimise Narva tanki
endisel asukohal. Kuigi graffiti eemaldati kiiresti, on see siiski jäänud
kõigile mällu; 'püha koht' on rüvetatud, mölaklikkus on avalikustatud.
Nüüd kus russistide mölaklikkus on avalikustunud, ei peaks meil olema enam
mingeid süümepiinu neile tõhusate tegudega vastu astuda. Samuti tuleb ära
unustada luulu, et russistidega annab midagi kokku leppida - ei, nägu mutta ja
korralikult.
ChatGPT on
hetkel ilmselt kuumim sõna tehisintellekti vallas ja sedavõrd kuum, et Google
peakontoris vajutati nupule 'punane häire'. Ei juhtu just iga päev, kus Googlele
tekib arvestatav konkurent. Mitte, et ChatGPT kõiges lõpuni süüdi oleks, aga 12
000 töötaja hiljutine koondamine Google poolt on kindlasti märgiline ja
tähenduslik.
Vestlusrobotid
on olnud olemas juba pool sajandit; tegelesin isegi nendega 20 aastat tagasi,
täpsemalt siis IRC jututoa robotite arendamisega. Jututoa robotid olid mõeldud
peamiselt korra hoidmiseks, ent neid võis arendada ka jutuvestjaiks, kes siis
kommenteerisid öeldut, jagasid infot või elavdasid muidu vaikseks jäänud
kanalit. Külalistel oli esiti raske uskuda, et tegu oli roboti ja mitte
inimesega. See mulje kadus muidugi peale pikemat vestlust.
Seda, kas
vestluskaaslaseks on inimene või robot, pole seni suutnud ära petta ükski
programm. ChatGPT on aga suutnud üllatada ja vägagi suurel moel. Mitte, et ta
oleks olnud esimene, pigem on tema populaarsuse taga avalik ja tasuta proovimise
võimalus.
Ilmneb, et
inimkõnet (lauseehitust, sõnade järjekorda) on võimalik matemaatilise mustriga
sedavõrd hästi kirjeldada, et tulemuseks on lihtsameelseid ära pettev,
seostatud, ladusa ja korrektse grammatikaga tekst. Isiklikult olen saavutatu üle
hämmingus.
Tehisintellekt on enesepettus
Rääkides
tehisintellektist, kipub mu keel endiselt kangeks jääma selle sõna välja
ütlemisel; eelistaksin pigem väljendit 'superarvuti'. Siinkohal tahangi süüvida
põhjus(t)esse, miks mind häirib väljend 'tehisintellekt'.
Tehisintellekti
isaks võib lugeda Alan Turingit, kes küll polnud esimene ega ainuke arvutite
arendaja, ent tema oli see, kes pakkus välja eksperimendi, mida tuntakse kui
'Turingi testi'. Turingi testi järgi tuleb arvutit, mis suudab vestluse alusel
jätta mulje, et tegu on inimesega, lugedagi intelligentseks. Ehk siis oleme juba
algusest peale leppinud enesepettusega, hoolinud rohkem näilisusest kui
sisulisest tõest.
Teine mõiste
mis tehisintellektiga kaasas käib, on iseõppivad neurovõrgud. Olla olemas olla
müstilised arvutisüsteemid, mis imiteerivad inimese aju toimimist. Esiteks pole
neurovõrkudes midagi müstilist; nö iseõppiv süsteem on võimalik üles ehitada
kasvõi Exceli tabelisse. Neuronid (närvid) pole seejuures muud kui
mäluaadressid, kus hoitakse mingit arvulist väärtust. See väärtus on sinna
saadud ühe või rohkema eelneva neuroni väärtuse tingimuslikul liitmisel. Ükski
neuron ega neuronite grupp ei tea ega mõista sõnade tähendust, üksnes mingit
arvulist väärtust.
Huvitaval
kombel ei puutu inimese aju, kui selline, seejuures üldse teemasse - samal
põhimõttel töötavad neuronid ka kapsaussidel. Loomulikult ei kõla kapsaussi aju
sugugi nii uhkelt ja intelligentselt kui inimese aju. Üleüldse on inimese
ülendamine ja eristamine ülejäänud elusloodusest pärit religioonist. Oleme uhked
selle üle, et me pole ometi mingid usklikud, kes kummardavad pilve peal istuvat
vanameest, samas mõistmata, et usume lapse kombel kaisulooma hinge olemasolusse,
ja seda täiesti vabatahtlikult.
Neurovõrkude
evolutsioon
Neurovõrkude
arendus jõudis omal ajal suurema avalikkuse ette kui 'kassipiltide ekspert'.
Süsteemile söödeti ette tuhandeid ja tuhandeid pilte, milledest osadel oli peal
kass. Süsteem oskas mingi aja pärast keskmisest inimesest paremini ära aimata,
kas pildil on kass või mingi muu objekt. Süsteemi järgmine arenguetapp võimaldas
kirjelduse abil luua pilt, st sa ütled süsteemile kass ja tema (näiteks DALL-E)
joonistabki kassi. ChatGPT teeb sama, aga tekstiga. Loeb, mis sa talle
kirjutasid, "saab sellest aru" ja siis vastab sulle.
Teine juhtum,
milles neurovõrgud kuulsust kogusid, oli lauamängu Go maailmameistri võitmine.
Go mängus on sedavõrd palju käikude võimalusi, et nende kõikide läbi arvutamine
pole erinevalt malest praeguse arvutustehnika juures vist isegi võimalik,
kindlasti mitte otstarbekas. Aga näet, sunnik oskab leida matemaatilisi
mustreid, mis võidavad inimaju.
Vestlusroboti revolutsiooniline tulevik
Jah, kuradi
kurat, see süsteem suhtleb sinuga puhtas eesti keeles. Seletab sulle raskusteta
'Tõe ja õiguse' sisu ja tähendust, ise seda mõistmata, teadmata midagi
grammatika reeglitest. Lisaks on ta võimeline tekste tõlkima, kasutamata
sõnaraamatutki.
Mis saab nüüd
sisuloojatest, kas nad jäävad oma töökohtadest ilma? Mis saab kooliharidusest,
kus kirjandeid kirjutab õpilase asemel arvuti? Maa on juba värisenud, tsunami
alles tuleb.
Sisuloojate
amet jääb alles, küll aga muutub senisel tasemel kirjutatu oluliselt odavamaks,
teisisõnu standardid tõusevad kõrgemale. Sest tõesti, milleks palgata tööle
keskpärast suleseppa, kui sama töö teeb ära oluliselt odavam arvutiprogramm.
Trikk seisnebki nüüd selles, kes oskab paremini robotiga suhelda ja käsklusi
jagada. Loomulikult peab sisuloojal endal olema hea keeletunnetus ning sisuline
arusaam sisust endast.
Näiteks ei oska
arvuti koostada kiillauseid, sest need jäävad väljapoole matemaatilisi keskmisi
mustreid. Kui aga sisulooja koostatud tekst koosneb üksnes liht- ja
liitlausetest, lisamata midagi uut ja üllatavat, vajub see keskpärasuse sohu.
Arvutit võib panna küll genereerima uut mustrit, ent kuna arvutil puudub
sisuline arusaam öeldu mõttest, on tulemuseks vaimuhaige sonimine.
Koolihariduse
puhul peame kirjandite kirjutamisel endi käest küsima, mida me üldse hindame ja
miks. Olid ajad, mil pidi matemaatikas pähe õppima korrutustabeli, nüüd seda
enam ei nõuta. On aru saadud, et aja- ning energiakuluka arvutamise võib ära teha
kalkulaator, hoopis olulisemaks on muutunud mõistmine, mida ja miks me üldse
arvutame. Enam me ei lahenda peast lihtsamaid tehteid, pigem koostame
algoritme. Samuti pole mõttekas aega kulutada vormilise teksti vorpimisele, kui
tähtsamaks on kirjutatu mõte ja 'kirss koogil'.
Kirjanditest
rääkides on minule jäänud mulje, et seni on vorm olnud tähtsam kui sisu.
Kirjandite teemad arutatakse tundides läbi, andes seejärel mõista, millised on
'õiged' küsimused ja nende veelgi 'õigemad' vastused. Kiidetakse takka, kui sa
oskad koostada grammatiliselt korrektseid pikki liitlauseid ja kasutada
mitmekesist sõnavara. Viskad sisse mõne metafüüsilise viguri ja ongi 5+ käes.
Aga ei julgust, ei loomingulisust, ei uudsust, pigem keskpärane pläma läbi
nämmutatud asjadest.
Olen seega
veendunud, et ChatGPT sarnased vestlusrobotid on tulnud selleks, et jääda. Nii
nagu kalkulaator ja õigekirjakontroll on elementaarsed abilised, muutub ka
vestlusrobot igapäevaseks töövahendiks.
Ehk jõuame
selle abil lähemale arusaamisele, mis asi see intelligents üldse on. Võib
muidugi ka juhtuda, et jõuame arusaamisele, kuivõrd tühised lollpead me
tegelikult oleme.
Juttu jääb
lõpetama Little Sis Nora meeleolukas lugu 'Party Trick (Burp Song)'.
Beat that.
(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)
- - -
ps. Esitlen
boonusena hoolikalt valitud lugude playlisti. Lugude ühised märksõnad oleksid:
ambient, chill, atmospheric, vocal. Kui keegi mäletab HU (Hannaliisa
Uusmaa) lugu 'Linnasuve laul', siis midagi sellist on ka need lood. Ei tarvitse
sobida taustamuusikaks, pigem ikka kuulamiseks, nautimiseks ja hõljumiseks
kuskil pilvede piiril. Teeb hinge helgemaks ja kergemaks.
Tere lugejad ja fännid. Nagu olete ehk märganud, pole ma viimase paari kuu jooksul midagi postitanud. Selle peamiseks põhjuseks on olnud minu kehvenenud tervislik seisund. Postitusi loodetavasti siiski tuleb veel; pean muutunud eluga kohanema pisut.
ps. ühtlasi esitan siinkohal palve, leidmaks mulle sotsiaalkorterit, mis on kohandatud ratastooli kasutavale inimesele. Ehk keegi teab kedagi, kes võiks teada kedagi...
Minu nime ja kontakti leiab blogilehe alt servast. Tänud ette.
Sedavõrd, kui mul on olnud kokkupuuteid vene rahvaga, jagunevad need kaheks:
1. neid tuleb karta, 2. neile tuleb kaasa tunda. Reeglina siis mõlemat.
Käesolev sündmustik sunnib meile peale sedasama mustrit: tunne kaasa ja
karda.
Kuulge vennad, ma hakkan sellest väsima, nii kaasa tundmisest kui kartmisest.
Mul on raskusi kaasa tunda rahvale, kes tapab ja vägistab vabasid rahvaid.
Ühtlasi on mul aeg otsa sanud kartmisest, nähes, kui armetu see rahvas õieti on.
Võtku vene rahvas ennast lõppeks käsile, või ongi sellega lõpp. Saagu vene rahvas aru, et osasaamine ühiskonnast nõuab empaatiat ja
kaasamõtlemist. Mitte, et üks rahvus valitseks kõigi teiste üle. Kas tõesti
peame Kremlit pommitama tuhande aastaseks puutumatuks kartulipõlluks tõestamaks
seda?
Venelased, ma pöördun nüüd teie poole: milline on teie tuleviku nägemus?
Alistate Ukraina, alistate Baltikumi; mis edasi? Ma pöördun vähegi mõtleva
venelase poole sõnumiga: kui teie võidate - siis teie
kaotate. Andke minna, mina olen valmis. Ajad on pöördunud, näete seda isegi.
Venelased, me kutsume teid mõistlike rahvaste sekka. Rahvaste
sekka, kus kodaniku hääl on pea sama tõhus kui peaministri hääl. Tingimusel, et
kodanik oskab oma seisukohta argumentidega selgitada. See on uus olukord teie
jaoks, ma tean, ma mõistan, olen isegi elanud Nõukogude võimu all. Siiski, meie
saavutasime vabaduse - olgu see teile eeskujuks.
Kas tõesti igatsete tagasi monarhiat, kus keegi ütles ja
tegi, sõltumata teie arvamustest, lihtsalt selleks, et hoida üleval miskit
rahvuslikku uhkust - et, me oleme ometi venelased? Rahvus, kellega keegi ei
arvesta, rahvus, keda keegi ei hinda, rahvus, keda keegi ei karda. Sest tõesti,
tänaseks on nii, et venelast ei kardeta ega austata - teie tsaar, seltsimees
Putin on hävinud.
Nüüd on aeg vene rahva jaoks valikute tegemiseks, olgugi see
neile uus ja raske asi. Seniselt "minu tsaar" asemel otsustanud kõike, peab nüüd
lihtsurelik vene baaba sõna võtma. See on raske, harjumatu, ma mõistan.
Aga ometi, siin me lõppeks oleme: kas vene rahvas pühitakse
üldse ära, või on vähegi lootust. Mulle meeldiks lootus rohkem. Olen kohtunud
kümnete, et mitte ütelda sadade vene rahvusest tegelastega, ja võin kinnitada,
et mitte kõik neist pole sead, keda me eestlastena vihkame.
Veelkord, sõnad mis ma oma blogis kasutan, pole juhuslikud,
päevalisest juhtumist mõjutatud, vaid märksa pikemast ajaloost.
Kui tänased sakslased on pidanud maksma hingehinda,
tõestamaks, et nemad pole Hitleri mõttekaaslased, tulgu sedasama hinda maksta ka
venelastel. Ja ma mõtlen seda tõsiselt.
Kuhu kulutada riigi raha, elik maksumaksjatelt saadud eurod?
Olen jätkuvalt seisukohal, et Eesti sugusel väikerahval pole
just palju võimalusi. Naftat meil pole. Muid põletatavaid aineid küll leiab, ent
vähevõitu. Päikest napib, tuulegagi on seis niru. Hüdroenergiast võime vaid
unistada. Ainus mis meil on, on meie omad inimesed.
Nüüd on küsimus, kas saadame meie omad inimesed orjadeks
riikidesse, kust nad võiksid palga kõrvalt koju perele toetust saata.. või.. või
hoopiski, teeks oma riigi rahvast targa rahva, kelle tarkuse eest makstakse
maailmas vaat et pealegi?
Ehk siis, minu silmis ainus võimalus Eesti riikluse ja
rahvusluse säilimiseks on meie järeltulijate haridus. See peab olema
maailmatasemel, parim parimatest.
Meie seast peavad kerkima parimad asjatundjad, olgu selleks
IT, majandus, teenindus, tehnika, teadus või muu nimetamata haru. Saagu
argumendiks maineka töökoha saavutamisel asjaolu, et kandidaat on pärit Eestist,
omandanud Eesti hariduse. See võtab aega, nõuab tööd, ent on võimalik.
Ühtlasi eeldab see meie haridussüsteemi väärtushinnangute
ümberseadmist. Mõned asjad mida enne hinnati, on aegunud, teised jällegi ootavad
väärtustamist.
Ehk on see minu isiklik kaeblemine, ent siiski, avalik
küsimus Eesti hariduse ministeeriumile: kuidas on võimalik, et ma sain eesti
keele eksamil 3 (kolm) punkti? Oli kolm küsimust ja üks kirjand. Kirjandi
kirjutasin omal teemal, nii nagu juhendis oli lubatud. Kõik kirjapandu panin
kirja kirjatähtedega, eristades suuri ja väikeseid tähti. Tekst oli minu poolt
tihke, ent tähenduslik. Ja ainult 3 (kolm) punkti?
Et ma alustasin viimast lauset 'ja' sõnaga? Eirasin reegleid?
Üllaülla, ma üllatan teid veel mõnegi asjaga.
Lugupidamisega kodanik
Elvar Ojar
ps. kui valitsejad ei haba hariduse kvaliteedi väärtust, kui eestlased ise ei
haba selle väärtust (mis meid sünnitanud), siis jäägu minu blogi luigelauluks
eestlusele üleüldse
Mäletan Vene-Ukraina sõja kevade algusaegadest seda, et NATO
riigid lubasid Ukrainale anda relvastust ühel tingimusel - nad peavad õppima
seda kasutama. Õppimise aeg oli samuti ette öeldud: nädalaid, kui mitte kuid.
Minu jaoks oli asi selge, plaanitakse midagi suuremat. Kõik teave oli kätte
saadav nii minule kui ka kõige tavalisemale kodanikule. Putin vaeseke, oli
ilmselt pimeduses.
Tänaseks on selgunud selle plaani tulemused: Venemaa on
saanud vasta kotte, ja mitte õrnalt. NATO kindralite nõuannete järgi tehti
eeltööd Venemaa moonaladude, juhtimispunktide ja varustusteede hävitamise teel.
Tulemuseks on nii nende sõjalise võimekuse vähendamine, kui ka moraali
kahandamine.
Kas peaksime nüüd kuulama paljude venelaste palvet, et
'halastage meile, me ei saa ega oleks saanud midagi muuta antud juhtumis'? Ei.
Kannatas saksa rahvas oma juhi, Hitleri pärast, kannatagu
nüüd ka vene rahvas oma juhi, Putini pärast. Sest mis olukord oli II maailmasõja
ajal - kaks hullu tegid laupkokkupõrke. Hitler oli hullem, sestap anti lootus
Stalinile (elik vene rahvale). Tänaseks on selgunud, et oleks tulnud mõlemad
tollal koos veega alla lasta. Sakslased on oma karmavõla maksnud, nüüd on aeg
venelaste käes.
Seni, kuni venelane ütleb, et tema midagi teha ega muuta ei
saa, tuleb teda karistada sellise lolluse eest. Küll õpib, nutab, aga õpib.
Praeguse sõja Ukraina poolsete edusammude kohta tuleb
kindlasti märkida, et see poleks saanud sündida ilma Ukraina endi kodanike ja
sõdurite tahteta olla vaba rahvas. Jah, NATO andis relvad ja õppe ja luureinfo,
ent Ukrainlased on siiski seni olnud need, kes on pidanud verd valama ja elusid
kaotama.
