Kaaskodanikega otsesilmi suhtlemine on minu jaoks peamine
loomepuhangu allikas. Täna oli üks nendest õnnelikest päevadest, kus mul
õnnestus otsesilmi suhelda, ühtlasi jälgida suhtlemist kodanike vahel.
Juhtumist, tunnetest ja järeldustest koheselt tulebki lugu.
Esimene tähelepanek: meil on meeletu suhtlemise vajadus;
tuleneb ilmselt möödunud halvast unenäost, kus me kõik pidime sisuliselt
eraldatud olema. Inimesed tahavad rääkida, lausa jõhkralt palju rääkida.
Kuulamisega on lood nirumad, järjekorda seatakse ikka selle järgi, kes saab
järgmisena sõna. Kuulaku kasvõi üks, aga vähemasti publik seegi. Mis ma ütlen:
see on hea, see on lausa väga hea.
Seltskondliku suhtlemise juures kohtame aegajalt hüüdeid, et
nii pole ilus ütelda, või et, nii üldse ei tohigi. Kohe kõlavad vastuväited, mis
eelneva kahtluse alla seavad - las ta räägib, las räägib. Mu Jumal, jah, see
ongi ühiskond, mida olen oodanud.
Lauas, kus ma istusin, olid teiste hulgas endine sõjaväelane
ja riigikogulane (või vähemasti kauaaegne Toompea tegelane). Endise sõjaväelase
käerammu katsusin käesurumise kaudu järgi - tõesti, ramm oli, ta ei luisanud.
Käitumise ja sõnavara järgi võis järeldada, et testosterooni puudust tal polnud,
pigem vastupidi.
Riigikogulane, silmnähtavalt hea toitumuse juures (rääkimata
riietusest, kuldkäekellast ja jõhkralt paksust nahksest õlakotist), hakkas
endisele sõjaväelasele esitama küsimusi, et kes sa selline üldse oled. Too
vastas, et tavaline kodanik. Riigikogulane, tõstes häält, küsis uuesti (seekord
juba jämedama häälega), et kes sa selline oled.
See oli hetk, kus tundsin vajadust sekkuda. Küsisin
riigikogulaselt, et kui inimene on ennast tutvustanud kodanikuna, siis kas on
sellest üldse kõrgemat staatust, et küsida, kes sa selline oled. Minu sekkumine
andis tulemusi; olukord rahunes, mehed panid kämblad sõbralikult kokku. :)
Palusin sellel hästi toidetud tegelasel viia üks sõnum
Toompeale, mille esitan siinkohal igaks juhuks dubleerivalt. Vaadake, me õpetame
oma noored mehed sõduriteks. Me pmst kepime nende ajusid, kuniks nendest saavad
kuulekad käsutäitjad, eriõppega tapjad. Jah, sõda on halastamatu, selline ohver
on vältimatu. Aga nüüd, mis edasi, kui treenitud sõduri aeg läbi saab? Värav
lahti, mine koju tagasi. Miks me ei treeni neid tagasi ühiskonna normaalseteks
liikmeteks? Noorte meeste ajud on segi pekstud, nad ei suuda vanalinna
munakividel kõndida, ilma, et otsiks peidetud miine. Ja nüüd siis imestame ja
hurjutame, et kulla mees, mis sa rapsid, ära vehi rusikatega.
Rääkigem, suhelgem ja vaielgem - see ongi terve ühiskonna
märk.
Eesti presidendi roll minu, kui kodaniku jaoks jaguneb
kaheks: väline ja sisemine kuvand.
Peaminister, siseminister, kindlasti ka rahandusminister,
otsustavad, kuhu ja mil määral raha kulutatakse, mis on prioriteet. Minu, kui
eraisiku, kui kodaniku vabaduseks jääb neid otsuseid heaks kiita, erapoolikuks
jääda, või suisa hukka mõista.
President on miskit enamat. President peab välisilmale
tõlgitsema rahva meelsust, sõltumata ametis oleva peaministri parteilisusest.
President peab nägema suuri ja väikeseid, tugevaid ja nõrku ühtse
tervikuna. Presidendil peab olema tundmus, nägemus, kuhu suunduda.
President peab suutma kõnetada rahvast, nii targemat, kui ka
rumalamat. Nii edukamat, kui ka äpumat. President on inimene, kes ei sõltu
poliitilistest jagelustest, vaid ajab oma selget joont. Ta on President.
Muidugi, teatav vastuolu siin säilib - peaminister vs.
president. Las jäägu, ja ehk ongi nii parem. Ma ei taha füürerit, ma tahan
sümbioosi.
Kui nüüd nimesid nimetada, siis võistleb Kersti Kaljulaid,
valmistub Indrek Neivelt.
Vangerdus on malemängus erakordne ja märkimisväärne liigutus. Vangerdus on
ainus käik, kus liigutatakse kahte malendit korraga, ja seda saab teatud teha
vaid ühe korra ning teatud tingimustel.
Vangerdus võetakse ette reeglina kahel juhul: 1. kaitsta kuningat, 2.
valmistuda rünnakuks. Vangerduse tühistab, kui kuningas ei tee esimese sammuna
kahte sammu vasakule või paremale, vaid miskit muud. Vangerduse poolik
tühistamine on see, kui liigutatakse ühte kahest vankrist enne kuningat.
Vangerduse tühistamisel kuninga käigul ette tähendab vaid üht - käsil on
riskantne operatsioon mõlemale poolele. Kuningas astub välja oma mugavuse
tsoonist, samas kui tema kahurivägi on saanud vabaduse näidata, mis nad
suudavad.
Olemasolevate võimaluste aina tõhusam kasutamine on olnud evolutsiooni osaks
selle algusest peale. Lugu räägib, et võitjaks osutusid need, kes suutsid
vähemaga rohkem.
Inimühiskonna arengus näeme sarnast kulgu; kasutu kivi muutus töövahendiks
või relvaks, ja tuli, elik energia, muutus vaenlasest lugupeetavaks partneriks.
Hoolimata inimkonna senistest saavutustest oleme endiselt võistlevas olukorras -
kes suudab vähemaga rohkemat.
Isegi Nõukogude Liidus jõuti arusaamisele tööjõu efektiivsuse
suurendamise vajalikkuses. See vajalikkus sai selgemaks siis, kui sai otsa
peamine ressurss - tööjõud. Prooviti mitmeid lahendusi: küll uuemat tehnoloogiat,
küll koolitamist, isegi preemiate maksmist. Mõni lahendus parandas tulemusi,
mõni oli suisa kahjulik. Viimases hädas hakati koondama keskastme juhte, paraku
sai aeg enne otsa.
Leian, et on aeg uuemate lähenemiste ja lahenduste jaoks. Tehku inimesed
seda, mida nad kõige paremini oskavad - mõtelgu, ja masinad seda, milleks nad
sobivad - füüsilist tööd. Muidugi, kui keegi tahab teha rasket füüsilist tööd,
siis jäägu see tema inimõiguse lahutamatuks osaks.
Mis minusse puutub, siis mulle meeldib töötada ettevõttes, mille edukus ei
sõltu sellest, kui kiiresti töötajad jooksevad, vaid kui targalt nad astuvad.
Selle saavutamine on väljakutse, mille võtan vastu rõõmuga.
ps. Heip, Estonia kontserdisaali laiendamise idee autorid: kui te lubate, et
kutsute esinema selle bändi, siis kukele park, avatud ruum ja muinsuskaitse.
Tulen ise ja võtan sõbrad kaasa. Vorst vorsti vastu, nagu öeldakse.
