Olen olnud fänn Rahva ja Omakaitse kuulajate hulgas ajast,
mil ma mäletan selle olemasolust. Mida edasi, seda enam olen olnud hämmastunud
jutuvestjate maailmapildi laiusest ja süvisest. Neid kuulates tundub mulle, et
ma pole eales võimeline omandama, elik meeles pidama teavet, mis neil on;
rääkimata siis selle hindamisest.
Kõige selle juures olen veendunud, et Kivirähk ja Juur
omadavad oreaali, mida omavad täna Tammsaar; Oskar ja kes see oblikate vahel
ulakusi tegi, Under, õigus jah.
Mis mind murelikuks teeb, on see, et mehed väsivad. Mõned
märkavad seda ise, mõned liiga hilja. Seoses Rahva ja Omakaitse viimase hooaja
lõpulauluga, ma mäletan, mille sõnumiks oli, et nad ei jaksa rohkem seda koormat
kanda. Seda suurem oli minu rõõm kuulda nende hääli veelkord, ent, ent..
Täiesti uus teema:
Meil on vaja uut põlvkonda, kes ei lahutaks meelt labaselt,
vaid süvitsi, otsekui karujahti pidades. Meelelahutus tänasel päeval ei tähenda
õigupoolest muud kui igavuse asendamist millegagi, mis tundub põnev. Igavus on
tabu. Inimesel ei tohi olla igav, inimesel peab olema põnev olla.
Samas on ka arvajaid, kes ütlevad, et tervitatud igavus on
inimese parimaid hetki üldse. Igavus hakkab vastu kõigele sundusega pakutule,
nimetades seda tühiseks ja - igavaks. Igavus otsib midagi suuremat, miskit
tähendust, eesmärki. Ahh.. ruttasin ette, igavusel polegi eesmärki, üksnes
emotsioon.
Olles ise kogenud 'tervitatud igavust', võin ütelda, et
tulemus on üsna hea. 'Tervitatud igavus' on seisund, kus sa esiteks lepid ja
ootad midagi sellest tulenevat.. ääretult igav olukord, ääretult igav, aga
ootad.. Ma ei oska seda sõnadesse panna. See on seisund mida me ei taha kogeda,
see on väga igav.
Mis mul mõttese tekkis, et ehk ROK suudab meid läbi vedada
sellest tatina venivast igavusest?
Hetkel on meie armastatud riigis kõige suurema löögi all
inimesed, kelle peale me toetume viimases hädas. Paraku, ühel ja teisel
põhjusel, on needsamad inimesed ise veelgi suuremas hädas. Meie ühiskond, riik
ja rahvus on jõudnud kriitilisse punkti, kust edasi lähevad asjad paremaks või
halvemaks. Lugege seda kui minu kui empaadi sõnumiks.
Meil pole enam aega süüdistusteks, kelle põhjusel kriis
sedavõrd karmiks on tõusnud. Me võime ju nimetada erinevaid valitsuse
ministreid, lausa erakondi, ent see ei aita meid palju, pigem lisab koormat.
Praegu, tänasel päeval, parim mis me ühiskonnana kaasa aidata
saame, on näidata mõistvust ja kaasatundvust meditsiinitöötajatele. Mina ei ole meditsiinitöötaja, ent kui oleks, mida see minu
jaoks tähendaks?
Alustagem uuest lõigust:
Minul on kogemus haigla operatsioonitoas töötamisest vanusest
18+ umbes 4 aastat. Olen näinud palju verd ja palju sitta; minu ülesanne oli
seda koristada. Minu sealoldu ajal ei surnud operatsioonitoas mitte ühtegi
inimest, olgugi, et mõne puhul oli selge, et nende eluiga ei ole arvamatult
pikk. Meditsiinis on töögraafikud sätitud sedasi, et keegi oleks alati valves
või valmis. Valves või valmis inimestel on võimalus paariks või rohkemaks
tunniks unele, kui olukord seda võimaldab. Mäletan, et minu ajal sellised kordi,
kus ei olnud võimalik, oli haruharva. Ja kui need haruharvad olukorrad olid,
siis peale seda ma hommikul tuikusin haiglast koju või kooli - ma olin zombi.
Tänasel päeval ei näe me ühtegi meedikut chillimas
populaarsetes pubides, sest nad on kõik kurnatud, magavad ammu, enne kui tekib
mõte kannust õlust. Neil polegi enam muud mõtet, kui kohustust ärgates kohale
minna ja jätkata. Jätkata ja tunnistada järgmise surija viimseid soove -
niipalju, kui kõrisse torgatud hingetorude kaudu kuulda on.
Lõpetuseks kutsun üles toetama meditsiinitöötajaid igal
võimalusel. Lisaks pizzadele ja kodus küpsetatud pirukatele - andkem oma parim,
ma palun. Kallistage neid, ütelge hea sõna, näidake, et hoolite nendest ja et
nad on tähtsad.
Mis ühiskonnas praegu toimub, nii meil kui laiemalt, on
vaktsiinivastaste demoniseerimine. Nemad olla süüdi selles, et kolmas laine
sedavõrd kõrge on. Kindlasti on ka nendel oma osa selles, sest kui elanikest
oleks olnud mõjuv osa vaktsineeritud, me üksnes naeraks viirusele näkku. Kuid
see on üksnes pool tõde.
Toon siinkohal asjasse otseselt puutumatu võrdluse, ent
ometi, võrdlus seegi. Me mäletame teist maailmasõda, kus Saksamaa natsid
alustasid tapasõda. Miks see juhtus?
Minnes ajaloos veelgi tagasi esimese maailmasõja aegadesse,
leiame, et sõja lõppedes pandi Saksa rahvale koormised ja piirangud, mida see
rahvas polnud võimeline taluma. Sealt tekkis viha ja vastupanu, mis kulmineerus
Hitleri jutlustega aaria rahvuse paremusest teiste ees. Selle jätku ja lõppu me
teame - palju ei puudunud, et natsi Saksamaast oleks saanud uus impeerium.
Tänastes probleemides pole peasüüdlaseks vaktsiinivastased,
vaid viirus. Võtkem loogiliselt, need inimesed olid siin enne viirust ja elu oli
lill (niivõrdkuivõrd). Muutuse tõi viirus, ja mitte ainult.
Meie ühiskonnas oli aeg, mida võiks nimetada romantiliseks
teaduse ajastuks. Kõik, mida teadus avastas, kuulutas ja kinnitas, oli puhas
kuld. Kuid tulid uued ajad, mil ühed teadlased rääkisid üht, teised teist -
lihtne teaduskauge inimene jäi paraku segadusse; ja on siiani.
Põhjus võib peituda hariduse süsteemis, kus on vaat et tabuks
kahelda tõestatud asjades. Nii ongi meil kasvanud üles terve põlvkond inimesi,
kes ei kahtle, teisisõnu, ei mõtle. Ja kui nüüd sellele põlvkonnale anda
erinevaid signaale, elik erinevaid vastuseid, kipub nende mõistus kinni jooksma.
Oluliselt lihtsam on valida seni tuntud tõde, kui minna kaasa uue ja tundmatuga.
Pean siinkohal vabandama kõnepruugi pärast, justkui vanem põlvkond ei mõtleks
ega arutleks. Mõtlevad ja arutlevad nemadki.
Põhjus, miks Tõnis Mägi oma senise karjääri või kuulsuse
ohvriks tõi, võib olla just seesama ebavõrdsus, kus ühtemoodi rahvagrupp on
demoniseeritud teise poolt. Ühelt poolt Newtoni kinnitatud maailmapilt, teisalt
uued tõed mis muutuvad iga paari kuu tagant; keda nüüd siis usaldada?
Me võime muidugi süüdlasteks nimetada ka aferistide perekonda
Helmet, ent ega nemadki tühja koha pealt pauguta. Kui ikka valitsuse tasemel
pole selgust ega selget joont, siis segadus on vältimatu.
Lõpetuseks, minu ettepanekud:
1. Kuna meil on jätkuv kriisiolukord seoses viirusega, palun
seada üks ja ainus inimene seda vastutama. See inimene annab vastused
ajakirjandusele ja seab reeglid. Ütleme et eriolukorra peaminister.
2. Lõpetada vaktsiinivastaste demoniseerimine.
3. Kannatlikult harida rahvast (rõhk sõnal kannatlikult).
Üsna hiljuti sai ülipopulaarseks Netflixi seriaal 'Squid game'. Vaatasin
selle isegi läbi, osaliselt põhjustatud sellest, et minu laps Robloxis
sellenimelise mängu fänniks hakkkas.
Alustuseks olgu öeldud, et seriaal tekitas minus konfliktseid.. dääm kuidas
see eesti keeles oligi, ahjaa, vastuolulisi tundeid.
Spoilerdamise, elik lõpu etteteatamise hoiatusena olgu öeldud, et peaosaline
on üks vana peatselt ajuvähki surev miljonär. Sellel tegelasel hakkas igav või
süümetunne või mai tea mis. Ühest küljest ta tahtis abistada lootusetuid
võlgnikke, teisalt aga karistada parandamatuid - surmaga.
Mäng käib nii, et lootusetutele võlgnikele pakutakse osalemist mängus, kus
nende võlad kustutatakse ja antakse lisaks hiigelsumma uue elu alustuseks. Seda,
et mängus toimub halastamatu kaotajate elimineerimine, elik tapmine, osalejatele
ei avaldata.
Mängu jooksul läbitakse etappe, kus osalised peavad osalema nii
indiviididena, kui ka meeskonnana. Meeskonna valimisel pead olema hoolikas, et
sinu oma võidaks, samas jäädeks tugevaimaks lüliks, kui läheb jälle isiklikuks.
Ehk siis, tuttavlik 'Hunger Games', seekord Aasia soustis.
Kokkuvõtteks mis mulle meeldis:
1. värkendus Hollywoodile
2. kultuurne vaheldus
3. uus muusika (küllalt Zimmermanninist)
Sõnum seriaalist: pole selge veel.
Sõnum minult: vältigem vägivalda. Raha ega võim ei kindlusta su elu rahu ega
rahulolu.
Täna või eile toimus
vestlus Indrek Treufeldti ja Vilja Kiisleri vahel seoses Indreku asumisega
uuele ametikohale: Eesti Presidendi avalike suhete nõunikuks.
Vestlusesse endasse ma käesolevas blogis ei süüvi karvavõrdki - ei
küsimustesse ega ka vastustesse. Süüvin hoopis kommentaaridesse, täpsemalt
öeldes 'algsetesse' kommentaaridesse. Ehk siis kommentaarid, mida lajatatakse
'serviti'. Need kommentaarid annavad meelsuse kogu sündmusele, elik 'rahva'
arvamuse.
Seda, et rahvas tahab oma meelsust sõnadesse seada, pole minu jaoks uudis.
Uudis on, et kui kähku ja kui paljud seda korraga teha soovivad. Justnagu paisu
taga ootav veemass ootaks tammi pragunemist, et siis kõigi jõududega peale
paisata.
Huvitav on seejuures märkida, et vestluse isikust (Indrekust) endast
räägitakse marginaalselt. Veel vähem räägitakse uuest Presidendist. Aga sõnu
jagub, ja oh kui palju ja oh kui kangeid.
Põikmõte, mis mul tekkis, oli see, et ehk oleks aeg kirja panna Eesti
vägisõnade sõnaraamat!? CruGen 2.0, kui tohib.
Nüüd aga minu silmale kõrva (või kõrvale silma) jäänud sõnad, mis esinesid
'algsetes' kommenaarides:
Neid sõnu ei valinud ma juhuslikult, pigem nii nagu need esinesid, elavas
järjekorras.
Kas tõesti Eesti tavakodanik peab oma Presidenti või tema meeskonda
'koputajaks', 'jõletiseks', 'vihkajaks', 'debiilikuks'...? Ei, see ei ole
reaalne. President on ametis olnud vaid loetud päevi, ent juba on kõik selge.
Minul tekib küsimus - kellele selge, mis vajalik selge?
ps. teema lõpetuseks kutsun üles kõiki keeletundlikke ja oskajaid inimesi
koostama artiklit, mis koosneks eelnevalt loetletud sõnadest. Võib lisada ka
mõne omalt poolt esile tõstetud sõna. Artikli sisuks oleks - ilmaennustus
Eestis. Võimaitea, misiganes. Pange räigelt, häbematult, näidake Helmedele, et
meite meestel on paksu verd. Näidake, et meite meestel on julgust seista oma
sõnade eest, näidake oma olemust, näidake värve.
Ateistide peamiseks argumendiks on, et kui Jumal on hea, siis
miks ta lõi või lasi tekkida kurjusel. Teistide argument kõlab, et teisiti
polnudki võimalik: kui ta pidi looma hea, pidi ta looma ka halva, elik pidi
looma vaba tahte. Selle argumendi eelduseks on, et Jumal oli vaat et sunnitud
midagi looma. Võimalus, et Jumal poleks midagi loonud, arvestusega, et loodu
ülemäära pisaraid ja kannatusi valmistab, põrkaks vastu ideega, et Jumal on nõrk
ja loll. Muidugi pole Jumal nõrk ega loll. Jumal on tugev ja Jumal on tark.
Inimlikud kannatused on üksnes selle tõestuseks.
Kõik maine kuhtub
Võtame eelduseks, et kõik maine vaev ja valu kuhtub. Ühel
hetkel saab lihtsalt kõik läbi - igavene uni. Milleks siis kõik vaev. Või rõõm.
Kui me saame rõõmutseda tulevases kuningriigis, siis millest? Kas tõesti
asjadest, mida me ei mäleta, või asjadest, mille valu me ei mäleta.
On asju mida ma mäletan, ütleme meenuvad, ja need teevad
haiget - valu teevad mälestused; kas paradiis kustutab need? Kas ma päriselt
tahan, et need ununeks? Mis juhtub minu isiksusega, kui need ununevad?
Praegu ma mäletan oma eksimusi, praegu ma kahetsen neid ja õpin nendest. Praegu
ma olen selline just selle kõige tulemusena. Aga mis oleks, kui ma ei mäletaks
oma eksimusi?
