Politsei väitel levivad sotsiaalmeedias üleskutsed korraldada koroona
piirangute vastu meeleavaldus - Madis Millingu ärasaatmisel?!
Ütle nüüd, kus on mõistus, kus on lugupidamine? Ma tahaks
näha mõnda protesteerijat ja küsida, kas tal ikka kõik kruvid peas olemas on.
Pange nüüd hoolikalt tähele: Venemaa, elik Kreml, elik Putin
on praegusel hetkel üsna meeleheitel ja kasutab kõiki võimalikke meetodeid, et
külvata häiritust NATO ja Euroopa Liidu maadesse. Ja mul on ülimalt kahju, et
nii mõnedki kaasmaalased pole seda ära taibanud. Üks nende seast muidugi herr
Vooglaid, kes ei mõista enam, mis toimub. Ülla ülla.
Samas, ma ei näe paanikaks põhjust, võtkem asja rahulikult.
See on olnud meie kilbiks senimaani, jäägu ka edaspidi.
Elizabeth Anne Holmes, sündinud aastal 1984, jättis aastal
2004 pooleli ülikooliõpingud, et käivitada ettevõte, mis tõotas revolutsiooni
meditsiinis. Revolutsioon pidi aset leidma vere analüüsis. Varasemalt pidi vere
analüüsiks võtma inimeselt veenist suure ampullitäie verd, ent nüüd sai hakkama
kordades vähemaga - kõigest mõne tilgaga näpuotsast. Lisaks tõotas revolutsioon
seda, et inimene saab teada teda varitsevast haigusest enne, kui see avalduma on
hakanud. Seade, mis seda analüüsi oleks teostanud, on tänapäevase odava
kodukontori printeri suurune, selmet riidekapi suurune ülikallis monstrum.
Sellised olid plaanid, unistused ja siht. Kui sinna lisandunuks maailmapäästja
imago, vähi tapja, siis mis kõrgemat tiitlit oleks veel saanud olla?
Elizabeth Anne Holmes sai ilmselt innustust tolleaegsest
arvutitehnoloogia arengust. Kui varem olid arvutid vaat et maja suurused, siis
miks mitte ei võiks ka meditsiini tehnika sama rada käia. Saanud eeskuju Steve
Jobs'ist, hakkas ka Elizabeth kandma musta, kõrge kaelusega sviitrit. Üldiselt
ta riietus oligi musta värvi, lisaks vähendamaks tema soolisust - rangelt
neutraalne. Ei tissi, ei puusa, ei säärt. Kindlustamaks, et teda mingiks
bibitibiks ei peetaks, madaldas ta oma hääle tämbrile, mida ka kõik mehed ei
suuda.
Pingutused kandsid vilja - miljonid, suisa sajad miljonid
hakkasid voolama ettevõtte aktsiatesse. Aastaks 2014 hinnati ettevõtte
väärtuseks 9 miljardit dollarit (aktsiate väärtuse kohaselt). Tõotas ju
ettevõtte tehnoloogia seninägematut müügitulu.
Paraku, aasta hiljem, üks kuramuse vilepuhujast ajakirjanik
rikkus kogu peo ära. Tegi avalikuks, et kogu senine esitlus on olnud võlts.
Veretestid, mis senini tehtud, polnud üldsegi 'uue' tehnoloogiaga, vaid
sisseostetud, turul vabalt saadaval olevatega. Tehnoloogiat, mida Elizabeth oli
lubanud, polnud olemas; kõik oli olnud vale.
Järgnes, mis järgnema pidi: ettevõte, mis enne oli väärt 9
miljardit, maksis nüüd 0 (null) dollarit. Lisaks kohus, mis pidi selgitama
peakangelase süü suurust selles juhtumis. Peakangelane mõisteti süüdi nii
mõneski asjas, jääb veel täpsustada, kui kauaks. Vangi, ma mõtlen.
Mis on meil sellest juhtumist õpetuseks võtta?
Esiteks seda, et 'fake until you make it' (valeta, kuniks
õnnestud) taktika on ääretult riskantne. Teiseks seda, et Steve Jobs'i järgimine
ei tarvitse kindlustada samu tulemusi. Kolmandaks seda, et tunne oma teemat.
Vähemasti meie enda meedias nimetati Elizabethi teadlaseks aastal 2015. Ma
mõtlen, et mida mõtleb tänasel päeval see ajakirjanik, kes tollal selle
ülivõrdes artikli koostas ja avaldas.
Keda me nimetame teadlaseks ja mille põhjal? Ma palun teid,
ajakirjanikud, harige ennast pisutki, et vältida sellist piinlikkust.
Neuroteadlase Jaan Aru sõnutsi on andekus ülehinnatud.
Tähendab see seda, et kui on andekust, siis on, ja kui pole, siis pole midagi.
Jaan Aru vaidleb sellele vastu; ütleb, et geniaalsus on meis kõigis, ehkki
varjus, siiski olemas.
Olen temaga täiesti päri. On inimesi, kes on andekad ühes või
teises või lausa mitmes asjas. See ei sega asjaolu, et on inimesi, kes suure osa
oma elust elavad andetut elu. Elik siis inimesed, kes ärkavad kindlal kellaajal,
teevad hommikused rituaalid ja tõttavad tööle. Teevad töö ära, tulevad kindlal
kellaajal tagasi, käies läbi lähemast kauplusest, varustamaks ennast ja peret
nii pakiliste kui ka ettenägelike asjadega.
Või on ehk hoopis nii, et inimesed, kes näiliselt elavad
andetut elu, näitavad üles geniaalsust - ellujäämise mõttes. Ma mõtlen seda, et
me loeme uudistest sageli, kus endine kuulsus, poliitik, ärimees, lausa miljonär
on suurematesse jamadesse sattunud ning istub nüüd kohtu otsusel trellide taga.
Mis kasu oli nüüd siis nendest miljonitest ja kuulsusest. Et vähemasti korra sai
maitsta? Samal ajal kui "andetu" läheb kõige südamerahuga magama ja magab une
täis. See selleks.
See, kas me oleme andekad või mitte, sõltub üsna mitmest
asjaolust. Esiteks kindlasti see, mida on rääkinud meile meie vanemad (ema, isa,
ülalpidajad). Teiseks meie esimene tõsisem sõpruskond, tavaliselt teismelise
eas. Kolmandaks töökollektiiv kuhu keegi sattunud on. Nüüd on nii, et kuidas
kellegil vedanud. Mõnel on algusest peale tugev kokkuhoidev pere, millele
järgneb tunnustus sõprade seas, millele järgneb soosing töökoha valikul. Teisel
jällegi ei vedanud. Kasvas ülesse joodikute perekonnas, käis koolis nartsudes,
alailma näljane. Pesemata, kasimata, narts.
Mis võimalused tal on? Tööta ennast ülesse, ütleb Peep Vain.
Jah muidugi, muud võimalust nagu polegi. Aga mille põhjal. Religioossetest
loosungitest jääb lõpuks vajaka. Ometigi peitub ka sellises inimeses paras ports
geniaalsust. See ei tarvitseda ilmneda särava, kõigile nähtavana, ent see on
olemas.
Et mitte pikalt seletada, siis mu sõnum "andetutele" ongi
see, et ärge rabistage, ärge punnitage. Nautige elu sedavõrd mis teile antud.
Aga olge valmis valgustuse hetkeks. Võib olla, et peate oma tärganud geniaalsuse eest
võitlema. Seega, koguge jõudu, koguge rammu, teie tähetund on tulekul.
Tere jälle minu blogi lugejad. Peale mõningat pausi leidsin
tõuke kribada uus kirjutis. Seekord on selleks tõukeks film "The Matrix
Resurrections". Käisin seda äsja kinos vaatamas, ega taha lasta värsketel
emotsioonidel raisku minna. Esiteks hinnang: 9 - 10st. Miks mitte kohe 10? Tundub, et
Matrixi loojad seadsid 20 aastat tagasi lati sedavõrd kõrgele, mida nad ka ise
ületada ei suuda. Samas on uus film sedavõrd hea, et vääriks olemast lausa uue
triloogia esimene film.
Miks on originaalse Matrixi ületamine sedavõrd raske?
Estiteks see, et puudub üllatushetk. Matrix on olemas, masinate maailm on
olemas, konflikt on jätkuv. Märulistseene annab parendada, mida on ka tehtud;
filosoofilisi arutelusid annab süvendada, mida on ka tehtud. Ehk on meid tuimaks
tehtud vahepealsete odavate märulite ja mitte kuhugi viivate targutamistega.
Nii, et me jälle ootame midagi põrutavat, jalgu alt viivat, kuplit ära sõitvat.
See tehti juba ära, jättes meile vaid leige üles soojendatud hapukapsasupi. Ja
ei tule ega tule. Siiski, siiski; uues filmis on mõndagi uut.
Ehk me siiski näeme, tahtmata näha, tahtmata tunnistada,
vaevumata süvenemast, kuna endalgi elu raske. Nii valimegi tuimuse, allumise
olukordadele, tegelemise "oma asjadega". Unustame oma unistused ja püüdlused, et
vältida valusid nähes nende kaotamist.
Nüüd aga filmi stsenaariumi juurde. Neo ja Trinity surm,
ning (vahe)rahu masinate maalima ja Siioni vahel viis energiakriisini, mis
tõukas kodusõtta masinad ise. Osad neist asusid inimeste poolele, teised jäid
endale kindlaks. Matrixi eksistentsi tarvis sai selgeks, et ilma Neo ja
Trinityta edasi enam kesta ei saa. Seega, nad äratati surnuis ülesse. Tarvis oli
nende koodi ja nende koodide omavahelist kattumist. Samas polnud Matrixile kasulik Neo järjekordne
revolutsionäärsus - teda oli tarvis ohjeis hoida, ja sama kehtis Trinity kohta.
Niisiis hoiti neid Matrixis elusate ja toimivana, ent ometi allutatuina. Ja elu
oli lill. Selle ilusa tasakaalupunkti rikkusid Neo usklikud, kes mingil
arusaamatul põhjusel uskusid, et Neo on ikkagist elus. Nad leidsid Neo ülesse ja
äratasid ta taas Valhalla unedest ärkvele.
Kui omal ajal toimus tähendusrikkaim dialoog Neo ja Arhitekti
vahel, siis nüüd toimus see Neo ja Terapeudi (Analüütiku) vahel. Terapeut väitis
Neole, et tema sõda on kaotatud, kuna inimesed on teinud valiku - olla
lambakari. Seda, et ta ise sellele suuresti kaasa oli aidanud, ta väga ei
rõhutanud. Väitis, mis ta väitis, aga nii Neo kui Trinity valisid
võimaluse uueks valikuks.
Originaalse Matrixi sõnum oli see, et me elame süsteemis,
mille olemasolust pole meil aimdustki. Viimatise Matrixi sõnum on see, et me
elame süsteemis, millest me oleme teadlikud. Vähe sellest, et me oleme
teadlikud, meile lausa meeldib see. Meil on Facebook, Youtube, TicToc ja mis
kõik veel. Need ja nimetamata süsteemid kasutavad reaalajas toimivaid algoritme,
et pakkuda meile mida iganes, mis lahutaks meie meeli, jättes samal ajal mulje,
et see oligi meie valik. Kummaline paradoks - me valisime selle, mida me ei
valinud. Justnagu oleks vaba tahe, ent miks seda tahet juhivad miljardid
dollarid raha? Raha me ei saa, küll aga meelelahutust; me oleme ennast maha
müünud.
Kas tõesti on ajaveetmise ja meelelahutuse mõistlikuks
hinnaks see, et meil on üksnes kujuteldav vaba tahe. Kas ehtne vaba tahe on
sedavõrd odav ja väärtusetu, et sellest tulekski loobuda?
Jääb siis küsimus: kui vabad me tegelikult oleme ja kui vabad
me olla tahame.
Jah, Priit Hõbemägi, sul on õigus, et praegune valitsus on
olnud käpardlik nii mõneski asjas.
Sul on õigus, et vaktsineerimist oleks saanud korraldada
paremini. Selmet tõmmelda sinna ja tänna, oleks pidanud vaktsineerima täiel
raual, elavas järjekorras, meelitamise, hirmutamise või millega iganes.
Sul on õigus, et pole olnud selget juhtimist. Sestap, et
viidata kollektiivsele vastutusele, oleks pidanud võtma vastutuse delegeerimaks
vastutuse juhile, kes teemat valdab. Võib muidugi olla, et meil polegi sellist
inimest; see on teema omaette.
Sul on õigus, et Reformierakond esindab neid, kes elus läbi
löönud või löömas, aga mitte neid kes 'unistuste Eesti' teerulli alla jäänud on.
Neid teisi, on palju, ma tean; ma elan nendega samas kandis.
Sul on õigus, et Tanel Kiik pole oma ülesannete kõrgusel. Tal
on õppida ja areneda veel mõndagi. Mitte, et ma ise parem oleks samas olukorras.
Või sina oleks?
Aga millega ma leppes pole, on see, et sa esinedes sõltumatu
ajakirjanikuna, oled sisuliselt EKRE häälekandja. Sa ei ole sõltumatu
ajakirjanik. Kui tekib võimalus arvustada valitsust, iseäranis Reformierakonda,
oled sa esimeste seas. Aga ütelda mõni kriitiline kommentaar EKRE suunal, kõlab
sinu suust üksnes - 'nüüd läheme pausile'.
Palun sinult kui haritud ja tunnustatud ajakirjanikult vaid
üht: erapooletust. Julge kritiseerida ka Helmede viha ja segaduse õhutamist. Nad
tõesti esindavad neid, kes on elule jalgu jäänud, ent nad ei tee seda väärikalt,
riigimehelikult, ennast salgavalt.
Ja palun, ära enam mine pausile, kui sinu argumendid otsa
saavad.
