Jah, nüüd on see käes - eestlased hakkasid laulma. Eestlased on tundnud laulu
väge, iseäranis ühislaulu väge juba mõnda aega. Laulsime ennast vabaks, laulgem
ka Ukraina vabaks.
Kordan siinkohal mõningaid jutupunkte, mida pidasin möödunud reedel, oma
sünnipäeval (et mitte ütelda meesterahva märgilisemail juubelil).
Sattusin peomelus kokku ukrainlasega, kellel oli mulle küsimusi ja kes oli
valmis kuulama, vastuväiteid esitamata. Ütlesin talle, et toetame Ukrainat igal
võimalikul viisil mis suudame.
Ühtlasi selgitasin eurooplaseks saamise tingimusi; ütlesin, et kõige esimene
asi, mis nad peavad paika saama, on lahti ütlemine korruptsioonist. Et riigis
valitseb seadus ja kodanikud järgivad seadust. Tagantjärgi meenutades mulle ei
meenu, et ma oleks maininud seda, et kodanikud ise neid seadusi vormistavad. Aga
mis sa veel tahad juubelit tähistavalt kodanikult.
See selleks.
Nüüd siis laul, mida ma palun jagada. Ukrainlastele hinge kosutuseks ja vaimu
kinnituseks. Meile eestlastele meenutuseks, et laulul on väge.
---
(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)
---
ps. .. ja meie oma rahva kaitsjatele soovin ilusat suve. suurem kingikott
ootab sügist ;)
Nagu me kuulda oleme saanud, on kohtuniku poolt määratud
trahv ajakirjanikele uudishimu rahuldamise, mitte avaliku huvi rahuldamise
tõttu.
Tegemist oli antud juhtumil ühe panga tehingutega, millede kohta prokuratuur
heitis kahtlusi, et tegemist võis olla rahapesuga. Ajakirjandus, haistes suure
raha lõhna, avalikustas kõik neile teada oleva info.
Prokuratuurile selline käitumine sugugi ei meeldinud, mille kinnituseks nad
ajakirjanikud kohtusse kaebasid, mille tulemusena kohtunik ajakirjanikud ka
süüdi mõistis.
Ja nüüd mis ma näen, on 'avalik huvi' kohtuniku isiku vastu ajakirjanduses.
Kuulge, ajakirjanikud, pidage piiri.
Ma olen väga tänulik oma riigi valitsusele ajakirjandusvabaduse eest; ma olen
tänulik ajakirjanikele, et nad seda vabadust täidavad.
Samas, kuskil kohtume mõistetega 'mõistlik' ja 'eesmärgipärane'. Kui prokurõri
ahelas on keegi jaganud teavet toimuva kohta, ei tähenda, et kõik oleks kohe
avaldamiskõlbulik. Kõik kahtlused ega süüdistused ei tarvitse vastata tõele.
Seega.. pooliku, või puuduliku teabe avaldamine võib kahjustada kohtumõistmise
kvaliteeti.
Mina eraisikuna vastutan kõige eest, mis ma teen või ütlen. Ma ootan sedasama
ajakirjanikelt: teil ei peaks olema privileege. Oleme siis kodanike riik või
mitte?
Veelkord, ma olen tänulik ajakirjanike ees nende tehtud töö eest, ent ma palun -
peenetundelisust ja jahedat verd.
Vaadates Lääne reaktsioone Venemaa toime pandud kuritegusid
Ukrainas, tekib mul küsimus, kas nad ikka on aru saanud millega on tegemist.
Kuklalasud tsiviilidele ja naiste vägistamised ei anna just palju mõtteruumi.
Kui see ei ärata Euroopat, ei ärata miski, kui on juba hilja.
Üks asi on vallutada 'vaenlase' sõjalised objektid, hoopis
teine asi on vägivallatseda süütute tsiviilide kallal. Ja seda on Venemaa väed
teinud.
Hinnad tõusevad, elatustase langeb, ent mis oleks alternatiiv
- veelgi hullem. Seega, mõtelgem ratsionaalselt.
Venemaa ja tema elanikud, kes on valinud endale praeguse
juhi, kannatagu ka kaotusi. Täpselt samaväärselt kannatusi nagu vägistatud naise
põlema panemine.
Ütelge mis tahate, ent mina tunnen õhus revolutsiooni hõngu.
Kõikvõimas, kõikevõitev Venemaa armee on osutunud läbikukkujaks ja üsna
haledal moel. Iga liigutus, mida nad Ukraina suunal teevad, üksnes süvendab nende
häbi suurust. Ütleme siis otse välja: mitte keegi ei karda enam Venemaad. Aastat
10 tagasi oli Venemaal võimalus; nad uuendasid asju ja tegid uueks, ent
põhilisema jätsid alles - valetamise ja varastamise. Aretati uusi relvi,
ent suhtumine jäi samaks: valeta ülemustele, varasta, mis ripakil. Tänaseks on kogu maailmale
avalikuks saanud, et Venemaa pole muud kui vanaraud.
Mäletan keskkooli ajast, mil minu keemia õpetaja armastas
korrata, et iga rahvas väärib oma valitsejat. See sõnum on jäänud minuga sellest
saati. Olen analüüsinud ja arutelnd, ent jõudnud samasse punkti tagasi: tõesti -
iga rahvas väärib oma valitsejat.
Sellegi poolest, on's meil väljapääsu olukorrast, kus enamik
rahvast enam ei soovi endist korda? On, ja selle nimeks on revolutsioon.
Revolutsiooni toimimise tingimuseks oli, et valitsev osa ühiskonnast enam ei
suuda võimu säilitada ja et madalam osa ei kannatada enam mitte. Venemaa
olukorras jõuab see hetk kätte hiljemalt maikuu lõpuks.
Venemaa on tunginud kallale Ukrainale, ent see pole juhuslik
üksiksündmus, vaid loogiline jätk paljudele eelnevatele. Nii mõneski asjas on
sellele kaasa aidanud meile omal ajal iidoliks saanud Lääne Valge Laev.
Külma sõja aegu ma mäletan, et ootasime Valget Laeva. Seda
küll ei tulnud, ent vabadus tuli siiski - rahva tahtena. Andke andeks, kui ma
pisendan lääne ponnistusi, ent kõige põhilisem panus tuli siiski rahva enda
seest.
Mäletan Lahesõja aegu, mil mulle sai selgeks, et see ei lõppe
hästi. Lipukirjaks oli, et minnakse edendama demokraatiat, ent selge oli tegelik
eesmärk: kontroll nafta üle. Ajaloost võime õppida, et Venemaa võttis
võimalusest oma, asus kaitsma nõrgemaid. Ja mida edasi Lääs oma "demokraatiat"
arendas, seda enam ka Venemaa oma mõju suurendas. Tänaseks oleme olukorras, kus
Venemaal on liitlasi aasias rohkem, kui me kartagi võiks. Demokraatia eksport on
meile kalliks maksma läinud.
See selleks; mis edasi?
Kas me peaksime oma demokraatiat eksportima Ukrainasse? Pole
vajadust, see on seal olemas. Kas me peaksime seda tegema Venemaaga? Ei,
kindlasti mitte. Lubage ma seletan.
Kommunismi ja demokraatia ideoloogia levitamise strateegia on
küllaltki sarnased: kukutame võmulolijad, kehtestame oma korra ja küll siis rahvas
näeb, et meie oma on parem. Oh teid.
Väikerahvana, ent suurelt vaimult, on meie parim võimalus
käituda tugeva eeskujuna. Kui meil läheb meie elukorralduse tõttu hästi, annab
see lootust ka teistele. Jah muidugi, me peame olema tugevad ka sõjaliselt. Me
olemegi :)
Seega, lõpetagem idee kukutada Putin, seda pole vaja. Pigem
levitagem teavet sellest, kuidas käib elu endistes NL riikides. Juhul, kui
Venemaa inimesed sellest kinni haaravad, kukutavad nad Putini ise. Kui mitte,
siis Jumal nendega.
---
Lõppsõna kuulub Ukrainlastele.
Aitäh Ukrainlased, et te liitsite kokku Euroopa. Merkel
üritas seda aastaid, ent teie tegite seda kõigest mõne päevaga. Leian, et te
olete väärt liikmeteks nii Euroopa Liitu kui ka NATO'sse.
Varro Vooglaid tegi selle lõpuks ära - ta on suurem kui
Helmed kokku.
Algas see kõik järjepidevast protestimisest, ja mitte ilma
asjata. Alamat rahvast piiratakse, ega lasta vabalt rääkida.
Mis oleks veel vaja Helmedest suuremaks saamisel? Veel
rohkem, veel jõulisemaid verbaalseid avaldusi.
On ju meie riik rajatud kodanike ühiskonnale, kus iga üksiku
kodaniku arvamus on hinnatud kulla hinnaga. Kui me alahindame üksiku kodaniku
arvamust, kahaneb ka kogu kulla või riigi väärtus.
Varro Vooglaid soovib, et ka tema arvamus oleks hinnatud
samas skaalas - kulla hinnaga. Paraku, unustab meie tuntud ühiskonna liige, et
kulla hind langeb korrelatsioonis selle kogusega. Ehk siis, mida rohkem sõnu,
seda väiksem väärtus.
Saa nüüd vennast aru - sõnu räägib palju, aga ei soovi, et
ajakirjandus seda kordaks. Tehkem siis nii nagu kodanik soovib - ei kajasta, ei
korda.
