McNeo kodanikublogi

Hiljuti esitas mu 8 aastane laps mulle mõistatuse:

"Poodi läksid kaks ema ja kaks last. Nad ostsid kolm jäätist. Igaüks sai ühe terve jäätise. Mis on vastus?"

Mina vastust ära ei arvanud, ei arvanud ka minu töökaaslased.

Hiljem, teades vastust, hakkasin juurdlema, miks selle mõistatuse vastust raske leida on. Jõudsin järeldusele, et meie mõtlemine on jäik, lausa liiga jäik. Me liidame 2 + 2, arvates, et oskame matemaatikat. Paraku puudub mõtlemises paindlikkus, võime näha ja tõlgendada andmeid uuel viisil. Lisaks pole palju lisada, et mõistatuses puudub arvu 4 mainimine.

Räägitakse palju sellest, et tuleb mõtelda kastist välja; tõsi. Palju vähem, kui üldse, olen kuulnud sellest, et tuleb mõtelda kasti sisse. Olukorras, kus tuleb teha mõlemit korraga, kipub hoolikalt haritud mõistus kulgema oma tuttavlikku rada.

Kellele anda mõtlemise ja mõtte arendamisel teatepulk? Meie, vanad pässid ju teame, kuidas asjad tegelikult käivad. Paraku oleme samal ajal ka tõdemuse ees, et olud on muutunud.

Muutuda tuleb ka meil, 'vanadel pässidel'. Eelkõige sellega, et usaldada nooremate vaistu ja kogenematust.

Noored vajavad vanemate inimeste kogemust ja elutarkust. Siinkohal märkusena, et nad ei vaja ülepakkumist, arvutamist rohkem kui tarvis. Andkem neile tõsiasjad, andkem neile kõige põhilisemad teada olevad reeglid ja andkem neile ka võimalikud tõlgendused. Ja jumal hoidku, et me hakkaks arvustama tulemusi.

Minul on usku noorte inimeste võimesse lahendada seni lahendamatuid ülesandeid. Tänane ühiskond mitte üksnes ei vaja, vaid lausa karjub nende järgi. Olgu selleks kliimasoojenemine, üle võlli kapitalism vms. iganes.

Seega, vanad pässid, lõpetagem vähemasti verbaalselt väljendumise, et 'mida need noored ka teavad.. mingid lumehelbed mul siin'. Orjandusliku tööjõu aeg on läbi, aitab neegritest.

Meil on aeg intelligentse ehk targa ühiskonna arenguks. Masinad teevad nagunii suurema osa raskest tööst. Jääb küll teatav osa tööst, mida me seni ei oska arvutitele ja robotitele usaldada, ent see peaks tähendama vaid üht - inimtööjõud on hindamatu.

Mida teha nüüd tuhandete kraavikaevajatega? Kas koolitame nad maalikunstnikeks või tikkimismeistriteks? Ma ei tea. Jään siinkohal vastust ootama nooremalt põlvkonnalt.

(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

Hupholahahei!

Täna mul erilist sõnumit esitada pole. Mitte, et sõnumit ennast poleks, lihtsalt sõnum tahab vormumist ja sõnad seadmist. Küllap ta tuleb, omal, parajal ajal.

Küll aga on mul pakkuda üks muusikaline leid Sinutorust, zanrist: omanäolised ja head lood. Või ka siis: katsetuslik, haruldane ja edukas (experimental, rare, pop). 

Kuulamiseks pakun 'Manchester Orchestra' loo: "The Silence". Kui selle loo puhul miskit miinust ette lugeda, siis pikkust - kõigest 8 minutit. Ülejäänu: rütm, meloodia, harmoonia, instrumentaal - väga head; vokaal, eriti hea. Lugu algab rahulikult, aga ei lõppe samamoodi. Sõnade juurde jõudes.. need pole tühjad, vaid täis tundeid ning tähendust. Laulu arvustavatest märkustest saab lugeda, et on inimesi, kes on lõpetanud pikaaegse alkoholi ja narkootikumide tarbimise selle loo mõjul. Räägitakse ka inimestest, kes on tulnud tagasi enesetapu piirilt - jällegi, see lugu, see sõnum.

Ehk aitab see lugu veelgi rohkemaid inimesi kui seni. Vähemasti minu hinge tegi helgemaks küll.

Head kuulamist.

(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

Manchester Orchestra - The Silence

(lyrics)

Why do I deserve the science to feel better about you?

At a loss I lost my cool
I denied that I found you

I tried to be a basket case
I did not surprise you

I'm trying to find a signal fire
Let me know when I should move

But you, amplified in the silence
Justified in the way you make me bruise
Magnified in the science
Anatomically proved that you don't need me

Why do I desire the space?
I was mourning after you

I was lost and lost my shape
There was nothing I could do

I don't want to waste away
It was all I gave to you

Take me back and take my place
I will rise right up for you

But you, amplified in the silence
Justified in the way you make me bruise
Magnified in the science
Anatomically proved that you don't need me

All the while you waste away, you're asking
"Did I really need another one to take me down?"
Everybody knows it's something that you had to live with darling
Nobody's gonna tear you down now
There is nothing you keep, there is only your reflection

There was nothing but quiet retractions
And families pleading, "Don't look in that cabinet,
There's far more bad than there's good, I don't know how it got there"

That was something your father had burned in me
Twenty hours out of Homestake eternity
"You can go anywhere but you are where you came from"

Little girl you are cursed by my ancestry
There is nothing but darkness and agony
I can not only see, but you stopped me from blinking

Let me watch you as close as a memory
Let me hold you above all the misery
Let me open my eyes and be glad that I got here

Kohtusid kord kaks naljavenda …

(mõni brauser tahab käivitamiseks kahte klikki)

Praeguseks hetkeks on teada, et Haigekassa kaalub Confido ja Medicumi trahvimist või lausa vaktsineerimisprotsessist kõvale jätmisega. Põhjuseks loetakse reeglite eiramist. Reegel oli, et vaktsineeritakse teatavast vanusest ülespoole ja ei kedagi muud. Mul puudub teadmine, kas vaktsineeritavate hulka loeti ka muid, vanuselt nooremaid, riskigruppi kuuluvaid inimesi. Vist mitte.

Nimetatud ettevõtted tegid enne vaktsineerimist mõned matemaatilised tehted ja tõdesid, et investeering reegleid järgides ei tasu ennast ära. Seega saadeti signaal noorematele, et tulge, vaktsiine jääb ülegi. Järgnes teadagi mis, meeletud järjekorrad. Mõni päev hiljem, kui 'kord oli majja löödud', oli järjekord oluliselt lühem, sedavõrd lühem, et üle jäi suisa 1000 vaktsiini. Lisaks otsustati, et vaktsineerimistalgusid sellel kuul rohkem ei tule. Väga tore teada, et meil on nüüd vähemasti reserv olemas.

Juhtunu analüüsimisel (eesti keeli mõtlemise rakendamisel) leiti, et kommunikatsioon (eesti keeli suhtlemine) jättis soovida. Haigekassa leidis tegijad, kuulutas sihtgrupile veebis, et suhelge oma perearstiga, ning pidas oma töö tehtuks. Väga tublid; ehk oleks võinud lisada vanuritele, et laadige alla äpp see ja too, siis oleks veel parem olnud.

Võtkem asju nüüd reaalselt - vanuritega suhtlemine on olnud puudulik. Ja kui nüüd kodus istuvate ja ilmast mitte midagi teadvate asemel ilmuvad vaktsineerimiskeskuste uste taha hordide viisi aktiivset elu elavad inimesed, siis tuleb nad ka ära vaktsineerida esimesel võimalusel. Plaan A oli väga tore, plaani B puudumine aga häbiväärne.

Ainulaadsed lumehelbed

Mäletan, et kui ma lapsena kuulsin, et pole kahte ühesugust lumehelvest, tundus see üsna uskumatu. Teadsin, et kõik lumehelbed pole ühesugused, aga et kahte ühesugust pole, tundus ilmvõimatu. Läks aastaid, millede jooksul mõistsin, et on asju, mis on minu jaoks hoomamatud. Hoomamatu on see, kuivõrd väiksem on molekulide ja aatomite maailm võrreldes sellega, mis silmaga nähtav ja seletatav.

Et pisut ajusid katki teha, toogem võrdlusesse liivaterade, tähtede ja molekulide arvu. Liivatera suurust oskame kasvõi silmaga hinnata. Ku palju on liivaterasid planeedil maa? Palju, väga palju. Aga siiski oluliselt vähem kui tähti meile nähtavas universumis. Teisisõnu, meile nähtavas universumis on tähti rohkem, kui (mõtteline ON grammatikareeglite fanaatikutele (vihje komale)) liivaterasid maal. Aga kui palju on molekule kümnes veetilgas? Umbes sama palju, kui on tähti nähtavas universumis.

Jätkame lumehelbega. Lumehelves koosneb külmunud vee molekulidest, mis omavahel liituvad mitmel erineval moel. Ilmneb, et neid erinevaid liitumisvõimalusi on oluliselt rohkem kui Lego klotsidega. On küll reeglid, mismoodi üks molekul võib teisega liituda, ent ometigi on need võimalused kordades suuremad kui Lego klotsidega. Mis omakorda tähendab ohtramalt erinevusi lõpptulemustes.

Me oleme leppinud ka sellega, et pole kahte ühesugust sõrmejälge või silmaiirist või kõrva või msiganes. Kõik lähtuvalt sellest, et on veel pisemad detailid, mille järjestust pole võimalik ette näha ega planeerida.

Paraku ei anna teaduse saavutatu meile rahu - me teame, et isegi aatomid pole ühesugused. Prootonite arvu järgi võime ütelda, millise elemendiga on tegemist, ent elektronide arv on ometi kõikuv. Justnagu sama element ehk aatom, võib erineva elektronide arvu korral käituda oluliselt erinevalt. Just sedasi ongi aretatud tuumafüüsika. Üks plutoonium kõik, aga ei, ühel on rohkem elektrone ja see teebki selle aatomi pommiks. Oleme olukorras, kus oleme sunnitud tunnistama, et isegi aatomid, rääkimata molekulidest, pole ühesugused. Teadus teab rääkida, et ka aatomid (prootonid nt) koosnevad veelgi pisematest asjadest - kvarkidest. Kvarkide olemasolu olla lausa tõestatud erinevate füüsikaliste katsetuste käigus. Kas ka kvargid ise veelgi pisematest osakestest koosneks, selle kohta tõendusmaterjali puudub, kuna me lihtsalt ei suuda mõõta niivõrd pisikesi osakesi.

Ainulaadsed aatomid

Aatomid on siis need asjad, millest koosnevad molekulid. Kas me saame üht aatomit nimetada sarnaseks teisega, või hoopis ainulaadseks? Arvestagem sellega, et aatomi tuuma (prootonite) ümber tiirlevad elektronid. Kas nad tiirlevad kõik ühtemoodi, ennustataval viisil? Ei saa. Me saame üksnes tõenäosustreooria abil öelda, kus üks või teine elektron mingil ajahetkel paikneda võiks. Mis tähendab seda, et kui meil oleks mingi ülim kompuuter, mis teaks kõikide aineosakeste asukohta mingil ajahetkel, ei suudaks ta ennustada isegi järgmist sekundit; üksnes tõenäosust, mis muutub väärtusetuks sellesama sekundi jooksul.

Ainulaadsed kvargid

Kvarkide olemasolu on seni tuvastatud ja tõestatud ülimalt keerukate osakeste kiirendite abil. Pmst käib asi (lihtsustatult) nii, et  kaks aatomit põrgatatakse kokku mingi ilge kiiruse juures, mille tulemusena kogu kupatus pilbasteks lendab. Neid pilpaid mõõdetakse ja nimetatakse kvarkideks. Teadlastele pakub see palju põnevust - umbes sama palju, kui dünamiidiga õhku lasta laagri lõke, teada saamaks, millist puitu selle lõkke tekitamiseks saavutati.

Kvarkide endi kooslus kuulub seni fantaasia valdkonda. Ehk nad võiks koosneda stringidest, energeetilistest võbelevatest 'asjadest'. Matemaatilised mudelid justkui toetaks nende olemasolu, ent paraku tänapäevase teaduse jaoks kasutud. Nagu teadus kinnitab - mida pole võimalik katseliselt kinnitada, seda pole olemas.

Mustrite kattuvus mikro- ja makromaailmas

Tulgem tagasi tuttavlikku maailma. Meil kasvavad puud. Puudel on lehed ja juured. Mäletan, jällegi lapsepõlvest, kuidas tuvastada millise puuga tegemist - vaata selle lehte. Puu lehe kuju reedab puu (vähemasti võra). Näib, et sama algoritm, mis kujundas puu lehe, kujundas ka kogu puu enda. Või võtkem kasvõi elutu asja, kivitüki. Suurest kaljust võetud kivitükk on suurendamisel äravahetamiseni sarnane kalju endaga. On siin kokkusattumus? Arvan, et ei. Arvan, et mikromaailma mustrid kanduvad edasi makromaailma. Isegi pöörised sinu latte kohvis peegeldavad seda, mis toimub galaktikates. Iseasi, mida sa pead makroks ja mida mikroks.

Järeldused

Me võime lugeda üle tähtede arvu universumis, liivaterade arvu randadel ja isegi molekulide arvu veetilgas, ent ometigi mõistmata nende omavahelist seost. Meil on valemid arvutamaks gravitatsiooni, mõistmata mis osake ja kuidas seda teeb. Me oleme ennast kuulutanud teaduse põlvkonnaks, ent vannume alla Briti ja  Brasiilia covid viiruste variantidele. Ehk oleks praegusel teaduse usku põlvkonnal julgust tunnistada, et me siiski ei tea kõike. Sest tunnistagem tõsiasja, me ju ei tea. Kujutame endile ette, et lihtsat tädi Maalit võib massiivse sotsiaalse kampaaniaga mõjutada, ent ei, ei saa. Sellel tädi Lihtsal Maalil on siiani alles miski alalhoidlik hoiak. Ärge palun tulge hõiskama, et teadus päästab maailma. Päästke ära, hõisake siis.

Pisuke vabandus, et ma viimasel ajal suurt postitanud pole. Peamiseks põhjuseks võib lugeda totaalset inspiratsioonipuudust sotsiaalse kontakti puudumise tõttu. Teiseks võib lugeda põhjust, et minu arvuti kõvaketas lendas õhku, kuna ennemuistne ‘omaala spetsialist’ oli otsustanud seina sees vase ja alumiiniumi juhtmed omavahel kokku keerata. Kes pisut elektrist ja keemiast ja füüsikast teab, võiks omada teadmist või vähemasti võtta teadmiseks, et see tegevus on ääretult rumal. Ühesõnaga, mingil hetkel tekkisid minu kodu elektrivõrgus häired, mis lõppesid arvuti kõvaketta koolemisega. Paroolide ja särkide värkide taastamine võttis omajagu aega, mitte, et ma poleks osanud, ma lihtsalt ei suutnud. Nimetagem seda koroonakaamoseks.

Aga nüüd olen jälle ärkvel ja valmis alustama uue hooga.

Stay tuned.